Nii, nüüdseks mul on koolist kõrini.
Palun andke mulle mitu vaheaega, üks kus ma saaksin tööl käia ja teine kus ma saaksin panna villased sokid jalga, pugeda teki alla, end maailmast välja lülitada ja ennast kvaliteetraamatutega harida.
Hetkel ma ei suuda seda üldse teha, sest sada muud asja on vaja pidevalt teha.
Eile näiteks oli koori näidendiproov => 5 h.
Täna sama asi, pärast kooli kohe, koju jõudsin pärast poeskäiku mingi 19 läbi.
Homme, sama asi.
Aa, homme on proovikirjand ja ma tunnen end kui viimane loll.
Arvan, et ma pole veel piisavalt erudeeritud ja laia silmaringiga ( mis seal vahet üldse on? ), et kirjutada arutlust mingil 10-st teemast ühele.
Pealegi, see on topelt raske kui Tammo on need teemad välja mõelnud.
Ta pole üldse karm.
Vestaga oli hea, said aru, et oled loll siis oled loll ja pead end arendama.
Ma ei viitsi pingutada, kui ma nüüd ausalt ütlen.
Pealegi, viimasel ajal kimbutavad jälle peavalud ( mul ei valuta tavaliselt kunagi pea ) ja oujee täiskuu on.
Viimane täiskuu oli mu uni niii rikutud kui vähegi sai olla.
Kas teil päkapikud juba käivad?
Ma ei oska enda seisukohast infot anda, aga "jõuluvana" helistas ja hakkas inglisekeeles rääkima, et ta kannab mulle jõulukingi konto peale.
( KURAT, jõulud on. Poogen, mis kink, peaasi, et ta tuleb paki sees ja ma saan selle avada. )
Mind ajab ketasse just see, et miks ta ei võiks siis üldse olemata olla, on vaja nämmutada niiviisi.
Ma oleks uue mütsi üle ka õnnelik, mis mu kinnastega kokku käiks.
TRSST, ma olen lihtsalt väsinud.
Tsauplau.

Ma nägin täna öösel kõige paremat ja armsamat und üldse.
Sain lapse.
Kogu loo süžee seisnes siiski esmaspäevase Saladuste ühe looga sarnaselt.
Ma tundsin, et mu tegudel on mõte ja mind armastatakse, ma kuulun kuhugi.
Elasime kuti vanematekodus, kus köögist kui söögitegemiskohast ei maksa rääkidagi.
Kuid mind see ei huvitanud.
Mul oli kutt, keda armastada ja ma armastasin teda.
( Mina ja armastan kedagi ja oskan hoolida!? )