Ma ei lase endal õnnelik olla.
Keegi teeb haiget ja mina olen vastuvõtlik.
I hate when things don´t collide.

Kus on su kodu, laps?

Ja nüüd on see pea, et lõplik.
Mul pole enam oma tuba.
Vend kolis minu tuppa, õde venna tuppa.
Ja mul pole enam oma voodit :( .
Üks asi on see siin kodus, teine asi on see Võrus.
Vahepeal oli hetki, kui ma tundsin, et ma olen hullumas selle üksinduse kätte, mis mind ümbritses. Ma olin nagu enda hullumeelne vanaema, kes elab samamoodi üksi.
3 kuud täispuhutava madratsi ja magamiskotiga.
Kusjuures ma siiamaani "enda toast" rääkides, kujutan "oma voodit" nurgas.
Kodu muutub kodusemaks.
Kuid kas mina muutun inimeseks?
Mitte ükski kohustus pole lihtne.
Viimasel ajal tunnen kuidas, ma lihtsalt räägin sellest mida ma "teen" ja ei anna mõista endale kas ma seda päriselt teen.
Koolis on üllatavalt korras kõik, kui tõepoolest inglise keel välja arvestada mida ma sõna otsesemas mõttes ei viitsi õppida või teha "lisatööd"..
Ma loodan, et ma olen inimesena saanud tagasi selle naiivse tüdruku, kelle ma ära kaotasin.
Sest see naiivne ja naeratav tüdruk olengi mina.
Ma hetkel ei suudaks uskuda, kui ma olekski jäänud kauaks selliseks, milline ma olin umbes poolteist- kaks kuud tagasi.
KOHUTAV.
Mina, kui armastuse, armumise ja poiste põlgur mõistsin üks hetk, et tore on olla armunud.
Meil kõigil on eesmärk, igal ühel küll erinev. Kuid siiski.
Loobudes oma eesmärgist alateadlikult ja pühendumusega, kaotasin mina iseenda.
Ma uskusin kõige rohkem iseendasse, kuid samas ei usaldanud mitte ühtegi minu kõrval liikuvat inimest.
Hetkel tunnen, et ainuke nauding mis mul on, on see, et autoroolis ma tunnen, et ma näen oma tegevuse tulemusi kohe. Muidugi ka valesid teid ja otsuseid.
See on mingisugune kirjeldamatu vabadus. Ma ei loe naljapärast kuid, ilmselt varsti ka nädalaid.
Mul on ju vabadus, kuid seda ma ei hinda. Ma tahan vabadust liikuda ükskõik mis kell, ükskõik mis kohast sinna kuhu süda vaid kutsub.
Olenevalt asja tähtsusest olen hakanud panustama täispangale..
Ma kas teen asja ära või ei.
Täna öösel olin õnnelik oma väikesese ja väga tähtsusetu saavutuse üle.
Maailm on kummaline paik.
Ma ei kujuta ette kuhu ma oleks jõudnud, kui poleks olnud seda, et mu vanemad ülikooli läksid.
Jadad ja ahelreaktsiooni, mis see kõik vallandas, on mu üks elu olulisimaid ja tähtsamaid.
Olen leidnud enda õige asja, mille üle ma tunnen rõõmu ja uhkust.
Huvi, mida arendama hakata.
Sõbrad, kes mind mõistavad ja inimesed kes on nii ilusad ja head.
Öeldakse, et mujal on muru rohelisem. Kuid kas on ikka?
Võrus oli, kui võtad ühe kaotad teise.
Eks ajaga õpime me kõigega toime tulema. Minul aga oli vaja seda mugavust ja vabadust ning jonni,et saada sinna mis tundus õige.
Ma ei oska siiamaani öelda, kas see on see mida ma tahan. Kahtlusi ja kõhklusi on palju, kuid nendeta poleks seda, mis teeks meie elu keeruliseks. Ma loodan, et ma kunagi saan vastused kogemuste kaudu, mille väärtuse olen kaotanud.
Vajan vaid tõuget, et näha kõike nii nagu ta ei ole.